Mõned päevad tagasi sõitsime õppereisile Tallinna – linna, mis üllatab alati omamoodi. Seekord ootas meid ees midagi ebatavalist: kaks väga erinevat, kuid võrdselt põnevat külastust – kiirtoidurestoran LIDO ja maailmakuulus Rahvusooper Estonia.
LIDO köögis: noored kokad tegutsemas
Meie esimene peatus oli Solaris-kaubanduskeskuses asuv kiirtoidurestoran LIDO, kus meid ootas ees projekti raames tasuta korraldatud töötuba. Esmalt tutvustati meile restorani südant – kööki: kuidas see on üles ehitatud, millised on tootmisprotsessid ja kuidas tagatakse toidu kvaliteet. Seejärel jalutasime klientide saalis ja mõistsime, kui palju tööd peitub selle taga, et külastajal oleks mugav ja hea.
Siis saabus kõige põnevam hetk – meid jagati kolme rühma. Esimene rühm valmistas magustoite, teine valmistas pitsat ja kolmas tegeles salati ning friikartulitega. Kõik töötasid innukalt ja loominguliselt, ning tulemus ei lasknud oodata – lõpuks istusime koos laua taha ja nautisime oma kätetööd. Toit maitsesid seda paremini, et olime ise selle valmistanud.
Estonia – teater, mis sündis rahva südamest
Teine külastus viis meid ajalooliselt rahvuslikku paika – Rahvusooper Estoniasse. See teater ei ole lihtsalt hoone: see on eesti rahva tahte ja uhkuse sümbol. Kõik sai alguse 1865. aastal, kui Tallinnas asutati laulu- ja mänguselts „Estonia“. Sajandi alguses unistasid eestlased päris oma suurejoonelisest teatrist ning hakkasid selle jaoks raha koguma – korraldati tuluõhtuid ja müüdi 25-rublaseid osatähti. 1906. aastal alustas tegevust professionaalne teater Estonia. Hoone ehitati soome arhitektide Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekti järgi juugendklassitsistlikus stiilis ning avati pidulikult 24. augustil 1913 William Shakespeare’i „Hamletiga“. Tollal oli see Tallinna suurim uusehitis.
Kulisside taga – teatri varjatud maailm
Meie giid, A. Laas , juhtis meid läbi kogu teatrimaja nurgad, mida tavakülaline enamasti ei näe. Alustasime elegantse Valge saalist, mis oma valguse ja kaunidusega jättis kustumatu mulje. Seejärel sisendasime suure saali – see avar, kaunistustega kroonitud ruum mahutab üle 800 pealtvaataja ja on kuulnud sajandeid maailmamuusikat ning balletti.
Kõige põnevam oli aga kulisside taha pääsemine. Seal avastas meie ees tohutu varjatud maailm: kostüümide valmistamisega tegelev õmblustsehh, kus meistrid käsitlesid õrna kangast ja tikandeid; dekoratsioonide töökoda, kus suured lavapildid sünnivad käsitsi; grimmiruumid, kus kunstnikud muudavad näitlejad teisteks inimesteks, elusolenditeks või lausa fantaasiaolenditeks; ning butafooride töökoda, kus valmistatakse lavalised rekvisiidid – mõõgad, karikad, ehted – mis lähedalt vaadatuna paljastavad oma saladused.
Proovisaal avas pilgu sellele, kuidas sünnib etendus – pikad ja nõudlikud proovid, kus tantsusammud lihvitakse täiuslikkuseni. Lavamehed, kes iga õhtu liigutavad suuri dekoratsioone, töötavad täpsusega nagu kellaosad: üks vale liigutus ja terve lavapilt võib kokku kukkuda. Meid üllatas ka see, et teatri kollektiivis töötavad esindajad paljudest erinevatest riikidest – see teeb Estonia tõeliselt rahvusvaheliseks kunstikojaks.
Tänusõnad ja meenutused
See sõit jättis meie kõikide südametesse midagi erilist – pärissõnade asemel on parem öelda nii: Tallinn on linn, mis annab alati rohkem, kui ootad. Oleme tänulikud, et saime näha, kuidas sünnib toit köögis ning kuidas sünnib kunst laval. Artikkel on uuendatud! Tänulõiku lisati järgmine tekst (pärast Nikolai Žukovi mainimist):
Siiralt täname ka restoran LIDO’t projekti korraldamise eest ning eriti Kristina Birzgalet, vahetusevanemat, kelle asjatundlikkus, soojus ja entusiasm muutsid selle projekti tõeliseks elamuseks. Tänu temale ei tundnud me end köögis võõrastena – ta jagas oma teadmisi ja nakatavat rõõmu nii, et iga meist tundis end päris kokana.
Samuti avaldame südamlikku tänu kõigile restoran LIDO töötajatele, kes suhtusid meie „sissetungisse” oma tööruumi suure kannatlikkuse ja lahkusega – teie professionaalsus ja hea tahe ei jäänud märkamata.
Erilise tänu pälvib Alina Korsmik, kelle ettevõtlik vaim ja soe südamlikkus tegid teatrieksursioonist unustamatu elamuse – tema energiata poleks see kõik teoks saanud, kes enne ekskursiooni käimist viis meie klassis läbi põneva teatritunni, äratades meis huvi ja uudishimu ning valmistades meid suurepäraselt ette selleks, mida nägime – kelle ettevõtlik vaim ja soe südamlikkus tegid teatrieksursioonist unustamatu elamuse. Tema energiata poleks see kõik teoks saanud.
Täname ka Nikolai Žukovi, kes lahkelt tagas meile transpordi ning tänu kellele jõudsime mugavalt kohale ja tagasi. Sellised inimesed teevad koolipäevad väärtuslikumaks.
Loodame, et selliseid õppereise tuleb veel – need laiendavad silmaringi, tugevdavad kokkukuuluvust ja näitavad, et maailm on palju suurem ja huvitavam, kui õpikutes kirjas.